1920. AASTATE ELU-OLU EESTI VABARIIGIS
kõrvaltvaataja pilgule nagu midagi uut sündinudki. Endistele mõisamaadele rajati nüüd
asunikutalud, mille asukad olid sageli senised maatamehed või pärit sootuks linnast ja neil ei olnud
sageli ka põlvest põlve edasi antud ehituskogemust. Riik andis küll pikaks ajaks ja odavalt laenu,
kuid hooned vajasid kiiret ehitamist ning ega selle laenu ja väheste ehitusoskustega just lossi püsti
ei pannud. Traditsiooni arvestades propageeriti ehitustüübina koosehitust kui kõige enam oma
proportsioonidelt rehemajast lähtuvat ja materjalikulu poolest ratsionaalseimat. Viimast
iseloomustas imposantne kuju, mis sobis suurepäraselt maastikku. Uudsena aga toodi
taluarhitektuuri peamise ehitusmaterjali palgi asemele tulekindel tsementkivist plokk, 1930. aastail
ka tellis. Suurt rõhku hakatigi panema taluperemeeste maitse kujundamisel välisseinte
vooderdamisele ja värvimisele. Enim propageeriti välisvärvidest rootsipunast. Rehemaja sajandite
annaabi.ee 
