Surm erinevate filosoofide käsitluses
mööduv paratamatus. Hing on olnud olemas enne kehaga ühinemist ning elab edasi ka
pärast surma, kuni ta viimaks leiab tee tagasi oma õigesse asupaika - Jumalasse. Kuna
kõik kuri juhtub mateeriast, siis on kõigi inimlike eksimuste lätteks vaid keha ja sellest
tulenevad tungid ja himud. Mida vähem inimene oma kehalises olemasolus viimase id
6
taltsutab, seda suuremaks koormub tema süü ning seda pikem ja vaevalisem on tema
rännutee õndsusele. Sellisel juhul kehastub ta üha uuesti küll taevalisse, küll
maapealseisse olendeisse, kaasa arvatud loomad ja taimed. Kõik, milles ta teistele kurja
teinud, tuleb tal pärast surma taaskehastuses enesel kannatada, kuni tema hing täielik ult
puhastub ning ta väärikaks osutub ühinema Jumalaga (Salumaa, 1991, lk 234-235).
7
2 KESKAJA FILOSOOFIA
annaabi.ee 
