) Anti Marguste on helilooja, kelle arvukate teoste hulka kuulub nii suur- kui ka väikevorme, nii sümfooniaid kui koorilaule. Ikka rahvusliku värvinguga helimaalinguid loova helilooja teostes on nii rahulikku eluvaatlust kui irooniatki, kuid enne kõike leiame siit muigvelsui väljamõeldut ja lopsakat huumorit, mis on muusikas küllalt haruldased. Peamurdmist pakuvad juba kas või teoste pealkirjad "Oreleelo", "Orelend" ja " Oreloits". Mis puutub Anti Marguste kooriloomingusse, siis on ta alati silma paistnud erilise tekstivaistuga. "Vanasõna vana hõbe" võiks ehk pealkirjastada kogu tema vokaalloomingut, kuigi kaugeltki kõigi teoste tekstid ei pärine folkloorist. Ütlemise täpsus, püantlikus, selle võimendamine läbi muusika nii võiks iseloomustada helilooja seostatust tekstiga. Lugedes Ivalo Randalu intervjuud Anti Margustega tooksin välja koha, kus Anti räägib oma praegusest töömahust ning kas ta veel kirjutab ning kas endale või kellegile veel
kogumiku lauludes lähenemist impressionismile. Tekstides kasutab Saar põhiliselt kahe luuletaja loomingut: kolm laulu on kirjutatud Anna Haava, neli K. E. Söödi luulele. Rahva endisaja elu-olu peegeldava ja isamaalise temaatika kõrval on eelistatud kohal loodus- ja armastuslüürika. Kõikides lauludes on ilmselt tunda uue, rahvuslikult omapärase väljenduslaadi taotlemist. Need Mart Saare elamuslikult sisukad ja kõlakloriidilt värvikad laulud tõid tolle aja eesti kooriloomingusse midagi isikupäraselt ja rahvuslikult täiesti uut. 1910. a. juunis toimus Tallinnas seitsmes eesti üldlaulupidu. Kontsertide kavas oli kolm Saare koorilaulu ja kaks pala sümfooniaorkestrile. Laulupeo lauludest hindab läti helilooja J. Zälitis kõige paremaks R. Tobiase laulu "Noored sepad" ja M. Saare laulu "Koduta". Tema arvates on Saar suutnud kõige paremini kujutada rahva minevikku ja tunneb ka psühholoogilise luule keelt
annaabi.ee 
