Mein Kampf
ajal kõige vähem mõtlemisele sellest, milline amet elus valida. Kuid mingil juhul ei olnud mu
poolehoid suunatud ametnikukarjääri poole. Ma arvan, et juba siis hakkas arenema minu
oraatoritalent neis suuremates või väiksemates sügavamõttelistes diskussioonides, mida ma pidasin
oma eakaaslastega. Ma hakkasin väikeseks juhiks. Õppimine koolis polnud minu jaoks raske, kuid
minu kasvatamine ei olnud siiski kerge asi. Muudest õpingutest vabal ajal õppisin ma Lambachi
koorilaulukoolis laulmist. See andis mulle võimaluse viibida sageli kirikus ja otse joovastuda
rituaalide suurejoonelisusest ja kirikupühade ülevast särast. Oleks olnud väga loomulik, kui nüüd
oleks muutunud abee amet minu jaoks samasuguseks ideaaliks, kui omal ajal minu isa jaoks oli
saanud külapastori amet. Mõne aja kestel oligi see nii. Kuid mu isale ei meeldinud nii tema
kaklejast poja oraatorianded, kui ka minu unistused sellest, et saada abeeks. Ja eks ma isegi kaotasin
annaabi.ee 
