"kooriaknad" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Kloostriuks oli kinni, kuid ülemdiakonil oli alati kaasas torni võti, milles ta töötuba asus. Ta keeras ukse lahti ja astus kirikusse. Seal valitses koopa pimedus ja vaikus. Suurtest varjudest, mis igalt poolt laiade ribadena alla langesid, järeldas ta, et hommikuse patukahetsusetseremoonia leinakatted polnud veel ära koristatud. Suur sädelevate täppidega hõberist läikis ses hauakambri pimeduses linnuteena. Ülal mustade katete kohal tõusid kõrgele kooriaknad oma teravkaarte tippudega, 2 0 6 läbi ruutude aga paistis kuuvalgus, mis neile ebakindla öise värvingu andis, mingi segu lillast, valgest ja sinisest, varjundid, mida võib näha ainult surnu näol. Need kaamed akende teravkaared paistsid ülemdiakonile hukkaläinud piiskoppide mitradena. Ta pigistas silmad kinni, ja kui ta nad uuesti avas, arvas ta enda ümber nägevat kahvatuid nägusid, mis talle otsa vaatasid.