Eesti keele ajalugu
Enne 1300 AD palatalisatsioon i ja j ees.
K kadu sõna lõpul. K kadu oli alanud ilmselt juba aastatuhande esimestel sajanditel. Esialgu säilis vaheastmena sõnas
kõrisulghäälik. Seepärast ei kadunud seoses lõpukaoga k-eelne vokaal. Arvatavasti 14. saj kadus põhjaeesti murdealal
ka see k jäänus. Nt laulak > laula' > laula, elättek > elätte' > elätte.
Geminaadi nõrgenemine üksikhäälikuks pika esisilbi järel kinnise silbi alguses. Nt kooppas > koopas. See toimus
ilmselt 15. sajandil.
Sulghäälikute ja s-i nõrgenemine helilise hääliku järel sõna sees silbi algul leenishäälikuks. Nt sapa > saba, selkä >
selg. Muutuse täpsemat aega on raske määrata.
Sõnalõpulise n-i kadu. Nt seemen > seeme, matalan > madala. Põhjaeesti murretes jäi kadu ainsuse 1. pöörde lõpus
toimimata. Muutus sündis 15.-16. sajandil.
16. Eesti keele kvantiteedi- ja rõhusüsteemi muutumine.
annaabi.ee 
