K. R. Popperi kriitiline ratsionalism.
tõik toetab pessimistlikke teooriaid. Kuid meil on ometi kriteeriumid, mis lubavad meil õnne
korral ära tunda vigu ja valskust. Selgus ja selgepiirilisus pole tõe kriteeriumid, ent ähmasus ja
segasus võivad osutada veale. Samuti pole järjekindla arutluse tulemus alati tõde, seosetuse ning
vasturääkivuse tagajärjeks on aga igal juhul väärus. Ning kui oleme need ära tundnud, näitab
meie oma vigade tuhm punane tuluke meile vaevalist teed koopapimedusest välja” [seals.].
Popperi poliitikateooria. Traditsiooniline – näiteks Platoni – poliitiline õpetus oli tegelenud
küsimusega, kes peaks valitsema, milline on ideaalne valitseja. Popperi hinnangul on küsimuse
selline asetamine mittemõistlik. Nii nagu ta epistemoloogias oli seisukohal, et inimkonna
käsutuses pole kriteeriumit otsustamaks, kas üks teooria on kindlalt tõene, nii puuduvad tema
annaabi.ee 
