Mees kes teadis ussisõnu analüüs
kõik karud raevus kallel raudmeestel ja munkadel. Vanaisa lennutas ka Leemeti üle
müüri ja lahing oli valla kuid ka vaid lühikeseks ajaks, sest larud olid suurema töö
juba ees ära teinud. Kui vaenlased olid tapetud tasus vaid üks väike sisin välja lasta ja
järgijäänud kaks karu rahunesid ning nähes oma kallist vilepillimängat kes neile
suhkrut andis ja tantsima õppetas lälsid ta juurde ja nukkralt katsusid teda oma
koontega ja lakkusid ta käsi. Vanaisa siis lausus neile rõõmsalt, et paned nüüd koha
põlema ja koos Leemetiga nad lahkusid- kas karud jäidgi oma isanda juurde leinama
seda ei tea. Kuid aega sellele mõttele Leemet ei loovutanud, sest juba oli ees uus
klooster täis vaid munki ja selle häirekell vaiknes pea kohe kui see kõlisema pandi.
Aina edasi külast kloostrisse minnes mööda radu suuri ja väikesied lagendikel ja