Tammsaare ja Gailit elulugu
õppivat noorsugu ja selle kantseldajaid õpetajaid, kojamammasid ja söögimajaemandaid,
vabrikutöölisi, ajalehetoimetajaid ja revolutsionääre, hangeldajaid, marodööre, rahatuusi ja
linna peenema seltskonna vesivõsusid, parunipreilisid ja paruneid. Ainuke asi, et kirjaniku
ühe stiliseeriva võtte tõttu, mida ta tarvitab kõigil puhkudel peaaegu ühteviisi, kannatab mõnel
määral kujude individualiseerimine: enamasti on ta inimesed kõik ohus muutuda koomilisiks
lobisejaiks, peamiselt mis puutub linnarahvasse; maainimesed cn sõnakehvemad, kuid ka
huumorivaesemad, see-eest aga palju ilmekamalt iseloomustatud.
Sellest mitmekeelselt käratsevast hulgast kerkivad paar üksikut, nagu öeldud, eriti
suurejooneliselt välja. Pearu, Maurus ja Karin võiksid olla need, kelle najal Tammsaare
koomikavõimeid lõplikult hinnata.
Pearu kuju tahaks tunnustada humoristliku kunsti üheks mustersaaduseks. Säärasena see
kehastab üht teatud kirge
annaabi.ee 
