Tammsaare ja Gailit elulugu
vähemviljakana, ehk küll siin naljakaid seiku on vahest isegi rohkem kui esimeses.
Ülikülluses on muidugi õpilastempusid, omavahelisi võrdlemisi napilt, rohkem aga õpetajate
(kaklusstseen Goethe ja Schilleri rinnakujude hävimisega jm.) või Mauruse enda vastu
sihituid. Peatähtsus ei lasu ootamatult aga mitte neil (erandlik nähtus koolielu kirjeldavate
teoste kohta), vaid Mauruse enese isiku kujutamise koomikal (vihastumis-, karistamis-,
lepitamisstseenid). Ent needki ohtrad veidrused, mis koonduvad selle peakuju ümber, pole
olulised niivõrd autonoomseid situatsioone tekitavate naljadena kui karaktri narrusi
toonitavate abivõtetena. Muidugi saab neid vaadelda ka situatsioonikoomika kannalt ja siis on
nad koondatavad Kant-Lipps'i valemi alla, kus nad toonitavad direktori-autoriteedi ja
-auväärsuse lakkamatut virildumist naeruväärseks ja tühiseks, mõttetuks ja segaseks
annaabi.ee 
