Bernard Kangro
tähendab esialgse välise kirjelduse murdmist psüühiliseks peegelduseks. Enamasti ilmneb see
tema loomingus klassikalisel kujul, näiteks kas või tsüklis ,,Pikk teekond", kus graafilise
pildiga, trükitehniliselt, eraldatakse sonetile omased kirjelduse ja lüürilise järelduse osad,
kuigi tegemist on ehtkangroliku vabavärsiga. Selline käsitlus ilmnes juba pärast ,,Sonette"
kogu ,,Vanad majad" tsüklites ,,Tuulelaulud" (autor iseloomustabki seda hiljem kui amorfset
poeemi) ja ,,Kooluheinad". Originaalsem lisandus eesti luulele on aga reheahjuluule, kus see
konflikti sisaldav süsteem on ületatud vastuolu osiste üksteisesse sulandumise kaudu,
kusjuures dramaatiline alge teiseneb fantaasiakirjelduse taga nõiduslikuks ja unenäoliseks
atmosfääriks. See on nihe valitsevate struktuuride suhtes ja seega ühtlasi Illusioon. Illusiooni
ja reaalsuse, Kihvakaania ja Kattviki, ka Eesti ja Euroopa piirile jääb kogu Kangro luule.
annaabi.ee 
