Angerjaid ja põngerjaid Meres leidub angerjaid, peres leidub põngerjaid. Leivas leidub aganaid, pühas-kojas paganaid. Heas on halba, halvas head. hoia suu, kui palju tead ! Umbluu Kord undama hakkas umbluu ja küsisid kuuljad: "kumb luu kas reiekont ulub, või säär?" Nii pärida polnud teps väär, - "Umbluu!" karjus tõesti umbluu, ei olnud sääl 6 kooljate pärani suu, umbluu oli see, umbluu. Rong Ling-long lõi gong, läks teele rong, ling-long, ling-long lõi rööpmeil rong ning õõtsus hong, kui möödus rong, ling-long, ling-long jäi vaikseks gong. Jaam Tubee-tibee-tobarr, tibee-tubee-tabarr! nii palju rahvast koos, kõik koos on suur virvarr! Virvarr on pääsu ees, 7 virvarr on jaamas sees on maha jääda narr,
siug, kes põlgusest kerra on mässit. Veri on rüvetanud elamise maise inimesi tapetakse koidiku valgega... Kärner aga kirjutas nii: Tapp, verine kättemaks, sõdade, nälgade lummutus Maa kaevanud ainsaks on laipade, raibete hauaks, õhk taudi miasmidest moondunud kooljate lauaks. Sest aeluse palavik, viina ja mürkide kummutus. M. Underi ekspressionistlikud luuletused "Appihüüd", "Surm", "Surnute rongkäik", "Laatsarused", "Mardus" jt on enamasti pärit luulekogudest "Verivalla" (1920) ja "Pärisosa" (1923). Valdavaks on hävingu, lootusetuse ja surma meeleolud. Verine kodusõda, rahvahulkade kannatused panid poetessi kannatama koos kannatajatega. Seetõttu jäi Underi naiselik luule kaasatundvaks, siiraks, kuid jõuetuks.
annaabi.ee 
