Kuidas mind kõnetas Eesti Draamateatri etendus „Sinul on meretäis hirmu“.
Samuti oli pilkupüüdev hiiglaslik
diskopall.
Etenduse üheks iseloomulikmaks tunnuseks oli vali muusika ja kontsertlikkus. Mind pani imestama
asjaolu, et peaaegu kõik näitlejad oskasid mõnd pilli mängida või laulda. Trummar oli väga hea,
teiste mängule ma hinnangut anda ei oska.
Etenduses ei meeldinud mulle osad stseenid, mille mõttest ma aru ei saanud ja mis oleksid minu
arvates võinud olemata olla. Üks nendest oli peale sauna vette hüppamise stseen ja koolistseen.
Samuti häiris etendusele keskendumist tehnikamees, kes jäi silma ja minu arvates ei oleks pidanud
nii nähtaval kohal olema.
Koht, kus üks tegelane tegi kehalisi harjutusi kontserdi ajal: kätekõverdusi ja tõstis sangpommi, oli
väga imelik ja arusaamatu. Samuti oli seal imelikke stseene, kus see sama tegelane arusaamatutel
põhjustel publiku poole tagumikulihaseid pingutas.
Kohati oli etenduses väga roppu teksti, mis ongi noortele omapärane. Mind see oluliselt ei häirinud,