Gümnaasiumid 19. sajandil
jätkamiseks kreiskoolis, viimane oli omakorda eelastmeks gümnaasiumile,
mis valmitas noori ülikooli asutmiseks. Neile kes edasi õppida ei soovinud,
pidi gümnaasium andma edasiseks eluks tarvilikud teadmised.
Gümnaasiumi võis vastu võtta seisusele vaatamata kõiki poeglapsi, kes
olid lõpetanud kreiskooli või omandanud vastavad teadmised muul viisil,
näiteks erapansionis õppides. Mujalt kui kreiskoolist tulnud pidid sooritama
sisseastumiskatsed.
Erinevalt 1804. Aasta koolistatuudist, mis nägi ette 4-klassilise
gümnaasiumi, oli Tartu õpperingkonna gümnaasiumides kolm klassi. Kõige
madalm oli tertia sellele järgnesid secunda ja prima. Iga klass jagunes veel
kageks osaks: väikeseks ja suureks jaoks. Klassikursused kestisid ühe
aasta ja õpiti saksa keeles.
1806. aastal määras kuraator F. M. Klinger kindlaks, mida ja millise
nädalatundide arvuga tuleb gümnaasiumiklassides õpetada.
Gümnaasiumikursus oli seega tugeva klassikalise kallakuga. Antiikkeeltele,
annaabi.ee 
