kooli raamatu autorina, aga mõnes mõttes on isegi parem, et ei saanud. Olen näinud, et nendega, kes ajavad noorelt oma nina liiga püsti, on pärast vahel kurvad lood.’’ [1] Aastatel 1965 - 1966 töötas Leelo Tungal Ruila 8.-kl koolis eesti keele õpetajana. Jällegi tema enda meenutus: ’’Mina oleksin ja arvan, et olin ka, mitte see kõige rangem. Ikka ootasin kirjandi tähtaegadega nii kaua, kui poleks tohtinud. Arvan, et olen oma isa moodi. Tema mässas ka lastega. Ehitas ise koolistaadioni ja kellel polnud suuski või dresse, need said kasutada minu omi. Mind rajooni võistlustele ei saadetud, küll aga käisid seal minu dressid.’’[1] 5 1966 - 1972 õppis Leelo Tungal Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ning töötas aastatel 1972 - 1973 Tallinna 36. keskkoolis eesti keele õpetajana.
Enne II maailmasõda ja sõja ajal Koerus nagu mujalgi sporditegevus soikus. Esimestel sõjajärgsetel aastatel ei saanud Koeru spordielu kuidagi "jalgu alla", kuigi üksikuid häid sportlasi kerkis ikka esile. Üha teravamat vajadust tunti korraliku spordiplatsi, nõuetekohaste hüppe- ja heitepaikade ning tehiskattega ringraja järgi, kus joostud aegu oleks hakatud fikseerima ka edetabelites. Et abi väljaspoolt polnud loota, otsustati ise õlad alla panna. Eelkõige oli vaja koolistaadioni, mille asukohaks sai Aruküla park. Kogu ürituse hingeks olid koolidirektor Gunhard Rundu ja kehalise kasvatuse õpetaja Uno Aan. Kuigi staadionirada sai vaid 250 meetri pikkune, rahuldas see koerulaste minimaalsemaid vajadusi. Avapidustustel anti tublimatele staadioniehitajatele üle kiituskirjad ning neile usaldati seal ka lipuheiskamine. Mitmel aastal peeti sel staadionil vabariiklikku mitmevõistlust noortele.
annaabi.ee 
