leiab ta seda maalt. Rahvusliku kultuuri sisu ja allikate selgitamine, selle edasiarendamine kõrgemale astmele, sellele kandepinna valmistamine rahvahulkades, nende kultuurilise taseme loomulikel alustel ja järjekindlalt kõrgemale tõstmine, — see on meie kultuurpolitika ülesanne. Sellist meil tõeliselt pole seni olnudki, vähemalt ametlikult mitte. On vaid eraviisilisi kitsamaid üritusi, ametlikult poolt aga vaid — koolipoliitika ja kultuurkapitali poliitika — need kaks tõusikliku tsivilisatsiooni monstrumit vaimsel alal. Meil on igal erialal seltse, korporatsioone, organisatsioone, fakulteete, rühmi, ajakirju jne., ka meie haritlaskond on kõik rühmitunud ja peenelt spetsialiseerunud. Meie spetsharitlaskonnal puudub poliitiline ja filosoofiline mõtlemisviis ja avarusega ühendatud mõttesügavus, mis suudaks haarata kogu elu ning asetada oma eriala sesse selle erikaalu ja sündsuse kohaselt. Need
EESTI KESKAEG 06.02.12 Keskajal ei olnud Eestit ja see periood mida me räägime, ei ole keskaeg. Suurel määral see Eesti piiride loomine on aset leidnud keskajal. Kui me räägime sellest, et sellises rahvusriikide ajaloo ettekujutuses vastab üks riik ühe rahva asualale, siis tegelikult ühe poliitilise üksuse elanikkond on üheks rahvaks homogeniseeritud alles riigi poolt, administreeriva tegevuse poolt, kus kesksel kohal on kirikupoliitika ja koolipoliitika. Kui me räägime keskajast, siis me peame arvestama, et ka Eestis puudus eesti kirjakeel, mis oleks ühendanud Lõuna- ja Põhja-Eestit, kes räägivad ju erinevaid dialekte. Kui arheoloogid ja ajaloolased kirjutavad minevikust, siis nad kasutavad mõisteid erinevalt, nt ei saa rääkida Võrumaast, sest Võrumaad ei olnud olemas. Poliitilist üksus Eesti, mis vastaks tänapäeva Eestile, ei ole olnud enne 20. sajandit
annaabi.ee 
