1944
Lahingutseenide vahele jäid mõned dialoogid ning hingetõmbehetked, mis
lasid vaatajal seljatoele vajuda. Pinge kadus vast liigseltki ära, näis nagu
sõda kadus vahepeal ära. Dialoogid olid lakoonilised ning üsna
ootuspärased. Puudu polnud ka sõjafilmidest ammutuntud klišeelised
kurvad lähedasele kirjutamised, vendadest sõdurid, kellest mingi hetk üks
ilmselt surma saab, prillidega piripill ning valitseja pilkamine. Kõik sõjafilmi
komponendid olid koolipoisiliku täpsusega sisse kirjutatud. Puudu polnud
ka kergest huumorist, mis muige näole tooks. Jäin mõtlema, kust nii palju
viina poisid koguaeg said, küllap oli tugev mänedžeritöö.
Poolelt filmilt, neutraalsuse huvides, vahetus vaatepunkt. Saksa vormist
mindi punaarmee vormile. Vahetus toimus sujuvalt, kuid paraja
üllatusmomendiga. Stseen tõi oskuslikult üles filmi põhiprobleemi, kuidas
annaabi.ee 
