Holokaust
ning puistas selle oma väikesesse musta nahkkäekotti. See oli ahastus. […] Midagi muud ta ei taibanud
endale ja oma väikestele lastele kaugele teele kaasa võtta. […] Oli alanud uus päev. 14. juuni 1941.
Holokaust
[…] Liikusid igasugused jutud sakslaste hirmutegudest juutide kallal Leedus ja Lätis. „Abiellume,“ ütles
mulle Peep. „Ma peidan sind maal ära.“ Kui teisiti olin ma endale kooliplikana abieluettepanekut ette
kujutanud! Tegelikult see polnudki abieluettepanek, see oli pakkumine mind varjata, päästa. Ja siis
1
Avati tegelikult 1928. a 1940. a töötas see edasi. (Toomas Hiio kommentaar.)
45
kutsus meie dekaan Herbert Niiler mind enda juurde. Ta vaatas mulle silma ja ütles rahulikult aga kindlalt:
„Dagmar, te peate ära sõitma
annaabi.ee 
