Anna Haava
õe ja ema häbenemine tema pärast, kui ta kaheksa-aastasena kirikus suures rahvamurrus ära
minestas. Õde nuttis kartusest, et minestamist võidakse pidada langetõveks. Anna palus salaja
jumalat, et ta ära surra saaks. Aga Anna pani ennast omal viisil maksma. Ta oli püüdlik vanemaid
abistama nii hanekarjusena kui muidu käsualusena ja kuulis rõõmuga enda kohta lausutud
tunnustust, et ta olevat ,,lahke jalaga" . Nagu tavaliselt 19. sajandi Eestimaal, nii hakati ka
Haavakivil laste koolipaneku peale mõtlema nende kümnenda eluaasta paiku. Saksa keele
äraõppimise vajadus kutsus linnas kui ka maal ellu ettevalmistava õppekavaga erakoole. Nii said
mõlemad tütred Pataste mõisas avanud läti rahvusest piiriametniku tütre E.Markovi hoole alla.
Anna tundis ennast nii inetuna ja halvana, et teda keegi armastada ei või. Neis ebakõlades õnnestus
Annal siiski kinni haarata õppimisest ja jõuda varsti paremate õpilaste hulka, kellel lasti rohkem
iseseisvalt raamatutega töötada
annaabi.ee 
