Linnade teke ja areng muinaslinnustest kuni 20. sajandini
Sellele järgnenud 90 aasta
jooksul linnarahvastik peaaegu kolmekordistus, ulatudes 1862/63 64 100-ni. 1897 oli
2
rahva arv suurenenud 958 000-ni, 12 vanas linnas elas kokku 180 900 inimest, neist
32,5% Tallinnas, 22,8% Tartus ja 15,8% Narvas. Kapitalistliku formatsiooni
kujunedes algas vanade linnade ümbersünd. 19. sajandi keskel muutusid senised
kaubandus- ja käsitöölinnad ühtlasi tööstuskeskusteks, raudteesõlmedeks,
kuurortideks ja koolilinnadeks.
20. sajand
1920.–30. aastaiks oli Tallinn saanud Eesti ainsaks suureks kaubandus- ja
tööstuslinnaks, ühtlasi riigi tähtsaimaks liiklussõlmeks ning rahandus- ja
halduskeskuseks. Enne Esimest maailmasõda tekkinud sõjatööstus laostus sõja järel
kiiresti. Kuid rasketööstuse languse halvavat mõju suutis teatud määral hüvitada linna
muutumine pealinnaks, millega kaasnes tema administratiivse mõjupiirkonna tunduv
laienemine.
1