"Nimed Marmortahvlil"- on see tasu vabaduse eest ?
Õnneks viimasel minutil saabuvad appi Soome vabatahtlike
väed. Mitmed kaaslastest on aga saanud kangelastena surma. Ahas oli aga
peale Käsperi surma määratud rühmavanemaks. Ka Ahas saab haavata,
tema vend aga lastakse kokkupõrke käigus maha, sest ta on punaarmee
ridades.
Lõpuks saab Henn ja tema ellujäänud rühmakaaslased aumärgid vapruse
eest. Samas sõjaväerongis on haavatute eest hoolitsev Marta ja nad
saavad kokku.
Tagasi kooli jõudes leiab ta, eet langenud sõprade koolilaudadel on lilled.
Koolidirektor aga lubab nende kõigi nimed kraapida marmortahvlisse.
See on tulevastele põlvedele meenutuseks vapratest koolipoistest, kelle
tuli nii noorelt otsustada ja saada täiskasvanuks. Nende otsuseks oli
astuda välja oma kodumaa, vaba Eesti Vabariigi eest ja nad ei surnud
asjata.
Nimede jäädvustamine oli ja on nendele tasu vapruse eest ja jääb alati
meelde tuletama kõigile noortele, et iial ei tea, kuna on vaja otsustada ja
leida õige tee.