Eesti hariduse ajalugu
Haridusküsimus tõuseb
päevakorda, mille kohta omakorda annab üldised suunised Eestimaa talurahva seadus, mis
hakkab kehtima 1816. Nii öeldi seal, et mõisakogukonna kohuseks on iga 1000 mõlemast soost
hinge kohta kooli ehitamine ja ülal pidamine. Liivimaa talurahava seadus jõudis suunistega
kaugemale. Nii öeldakse seal, et kümnendast eluaastast alates peab iga laps niikaua koolis käima,
kuni kirikuõpetaja ütleb, et ta on täiesti õpetatud. Lisaks veel terve hulk koolikorralduslike
punkte. Tähtsaimaks punktiks oli Liivimaa seaduses kihelkonnakooli, kui teise astme kooli
asutamise nõue. Miinimumarvuks nähti ette 12 poissi. Kui vabatahtlike õpilasi nii palju ei olnud,
siis pidi konvent need leidma, et arv täis saaks. Vaesemaid õpilasi peeti kolis kogukonna kulul,
mille tasuks pidid nad hiljem vähemalt kuus aastat olema kirjutaja või koolmeistri ametis.
Eestimaa hariduslik korraldus oli jagunenud kahte leeri Põhja- ja Lõuna-Eesti. Ilmselgelt oli
annaabi.ee 
