Saksa Demokraatlik Vabariik
Suurim roll oli kristlikul kirikul, kuid tähtsad oli ka
reformeeritud evangeeliumi kirik ja rooma-katoliku kirik. Ligi 85% elanikest olid evangelistid,
10% kristlased ja 5% oli protestandid.
Vaatamata usuvabadusele üritas riik erinevate meetoditega kirikumõju vähendada ja eriti
noori inimesi kirikust võõrutada. Kõige teravam poliitika kiriku vastu oli 1950. aastal, mis tipnes
1953. aastal Noortekoguduse keelustamisega. Sellest tulenes ulatuslik koolijuhtkondade vahetus
ja hulgaline vahistamine. Kuigi järgnevatel aastatel olukord paranes, oli pikka aega ülikoolides
teoloogia õpetamine võimatu.
Sellise poliitika tagajärjeks oli religioossete inimeste tohutu vähenemine. Sellegipoolest
ei suutnud SDV poliitika takistada kristliku koguduse mõningast püsimist. Usu keelustamisel tuli
kommunistlikule parteile aga kahjuks: nimelt SDV lagunemise eel toimunud rahulikust
revolutsioonist võtsid osa paljud usust pööratud inimesed.