omandatavaks ja seeläbi peaksid kõik õpilased saama sama taseme hariduse. Kodukool toob üles mitmeid murepunkte nagu töökohtade ülekülluse, kuna tööandjad ei pruugi arvestada kodukoolist omandatud haridusega. Samuti kaob ühiskonnast õpetajate, kui spetsialistide roll, mis küll mingil määral täidab töökohti, kuid siiski ajutiselt. Seejärel kaoks ühiskonnast väljaõpetatud spetsialistid, kes asenduksid entusiastidega, kel puudub vastav kvalifikatsioon. Koolihoonetest saaks peagi varemed, kus kodukoolist „poppi“ tegevad noored saaksid käia hulkumas ja nii-öelda kogemusi kogumas. Kui puldis on vaid entusiastid ja asjaarmastajad, siis tööturg (eeldades, et firmad on nõus palkama entusiaste) võib kokku variseda. Tööturg on võrdlemisi habras asi ja selle kõigutamiseks pole palju vaja muud, kui ainult mõne tipp-spetsialisti kadumine. Asjaarmastajad võivad oma meelt ja harjumusi muuta päevapealt, sestap ka ametit vahetada.
tunnini. Oluline vahe oli aga selles, et raadiosaated jäid peaaegu taielikule eestikeelseteks - nende osa oli nii 1965. kui 1980. aastal umbes 88%, samas kui Eesti Televisiooni vahendatud kõigi kanalite ööpäevasest saatemahust langes eestikeelsete osa 26 protsendilt (1970-1977) 17 protsendini 1980. Haridus ja teadus Kui 1945. aastal hakati juurutama nõukogude koolisüsteemi, tunti puudust pädevatest ja õige maailmavaatega õpetajatest ja purustamata koolihoonetest. Probleemi teravdas õpilaste arvu kiire kasv. 1944. aastal oli rahva- ehk algkoolides ja keskkoolides 108 000 õpilast, aga 1947. aastal juba 147 200. Pärast seda kasv stabiliseerus. Esimesed seitse kooliaastat olid kohustuslikud ja tasuta, aga keskhariduse hankimine oli esialgu tasuta ainult tööliste ja talupoegade lastele, alles 1956. aastal jäeti semestrimaks ära kõigil õpilastel. Kolmes Balti liiduvabariigis kestis alg- ja keskkool aasta võrra kauem kui
annaabi.ee 
