läks temaga kaasa, et koolivendi külastada. TEINE OSA. 1-4 peatükk. Kui Ahas kohalikku tütarlastegümnaasiumi läks (sellest oli saanud nüüd vabatahtlike pataljoni kasarm) ei suutnud sõbrad seda kuidagi uskuda. Nad olid õnnelikud, et nägid vana koolivenda. Parasjagu sõid mehed lõunat. Ahas rääkis sellest, et koolilinn Tartu oi täitsa tühi peale paugutamist. Koolivennad olid liiga vara jooksu pannud. Vahepeal ütles ka Miljan sõna sekka aga nagu ikka kooliajalgi naersid selle üle kõik. Miljan oli klassis naljataja. Nurgas istus ka Kohlapuu, kes oli saanud Kästna all kriimustada. Ta ei tahtnud lasta teisi ja kui kuul vastu tema kivi lasti ja kivikillud teda kriimustasid hakkas ta suurest vihast paugutama. Kohlapuu oli siiamaani tige ja verejanuline. Peagi pidid poisid õppusele minema ja kuna Tääker oli päevamees jäi ta kasarmusse. Ahas sai temaga veel juttu puhuda. Varsti tuli aga Ahase isa talle järele ning Ahas võttis
läks temaga kaasa, et koolivendi külastada. TEINE OSA. 1-4 peatükk. Kui Ahas kohalikku tütarlastegümnaasiumi läks (sellest oli saanud nüüd vabatahtlike pataljoni kasarm) ei suutnud sõbrad seda kuidagi uskuda. Nad olid õnnelikud, et nägid vana koolivenda. Parasjagu sõid mehed lõunat. Ahas rääkis sellest, et koolilinn Tartu oi täitsa tühi peale paugutamist. Koolivennad olid liiga vara jooksu pannud. Vahepeal ütles ka Miljan sõna sekka aga nagu ikka kooliajalgi naersid selle üle kõik. Miljan oli klassis naljataja. Nurgas istus ka Kohlapuu, kes oli saanud Kästna all kriimustada. Ta ei tahtnud lasta teisi ja kui kuul vastu tema kivi lasti ja kivikillud teda kriimustasid hakkas ta suurest vihast paugutama. Kohlapuu oli siiamaani tige ja verejanuline. Peagi pidid poisid õppusele minema ja kuna Tääker oli päevamees jäi ta kasarmusse. Ahas sai temaga veel juttu puhuda. Varsti tuli aga Ahase isa talle järele ning Ahas võttis
(Kahro 2000, lk 5) Maie isa Alfred oli üks Eesti paremaid möldreid. Ema poolt on aga pärit järgnevate põlvkondade huvi kunstivaldkonna vastu: Urmas Sisaski vanaema Ellen Orav, neiupõlvenimega Kasela, armastas väga joonistada. 59-aastasena avanes selleks ajaks andekaks maalikunstnikuks kujunenud Ellenil lõpuks võimalus saada ka vastav kõrghariduse diplom. Oma kunstihuvi jagas ta ka lapselapse Urmasega, kellele õpetas lisaks kudumisele ja heegeldamisele, millega Urmas kooliajalgi tegeles, ka armastust värvide vastu. Urmas Sisask kujutab senini oma partituurid sageli värviliselt. Oma südikustki süstib käesoleva töö kirjutamise hetkel 91-aastane naisterahvas järeltulijatele: ta on lubanud enne mitte ära surra, kui kõik tema lapsed on saanud kuulsaks. Seni on see kolmest lapsest ja kümnest lapselapsest õnnestunud kahel lapselapsel: Urmas Sisaskil ja tema õel Siiri Sisaskil. (Ibid, lk 5, 29; Koppel 2004, lk 32-35)
annaabi.ee 
