Minu LÜG mälestusraamat
riigigümnaasiumid - mingi ühisaktuse stiilis asi. Mis tunne oli siin koolis
lõpetada? Väheke muserdav, samas meeletult ootusärev. Kool ise oli
sotsiaalselt nii meeldiv, toetav ja arendav, et hingekriipiv oli lahkuda,
samas ülikooliaeg tõotas tulla üks suur seisklus... Seega nii ja naa. Aktus
jättis iseenesest hea tunde sisse, väga tore oli.
Eredaim mälestus LÜG pakkus meeletus koguses naerukrampe ja vägevaid
kogemusi, aga miskipärast tulevad mulle alati kooliajale tagasi mõeldes
ette kõigepealt kaks situatsiooni õppealajuhataja kabinetis. Kirjeldan ühte
neist: Koolis käis ülemaakonnaline mälumäng, tulijaid oli igast
vanuseklassist. Kuna LÜG-is on kohustuslik kanda sisejalatseid või
kilesusse, tekitas nii minus kui ka mõnes teises kaasõpilases nördimust, et
tulijad ei vaevunud siniseid sussikesi jala otsa suskama - meil olid jalas kas
17
annaabi.ee 
