isasloomal endale selga ronida. Isane on emase seljas pea tagapool ning veidi küljetsi, et lõugkobijate lõpus asuvad kopulatsioonivahendid emase tagakeha kõhupoolel suguavasse viia. Emane ei lase end sellest sugugi häirida ja võib samal ajal kasvõi saaki püüda. Emased huntämbliklased on ennastohverdavad emad. Peale paaritumist otsivad nad turvalise paiga ning koovad sinna võrgust aluse, millele munevad munad, seejärel mässivad selle kookoniks. Kookon koos munadega kinnitatakse tagakeha lõpul paiknevatele võrgunäsade külge, kuhu see jääb 2-3 nädalaks, mil pojad munades arenevad. Huntämbliklastel on sageli hulgaliselt poegi, nad katavad oma keha mitme kihina, kuid munad ei tohi katta silmi, sest need on vajalikud saagi püüdmiseks. Pardosa perekonna huntämbliklased kannavad seljal u. 40 poega, suurte Ameerika tarantlite ( Lycosa ) perekonna liikidel on aga üle saja poja
-4- Välja arvatud üksikud erandid ämblike hulgas, on viljastamine alati kaudne, st vahetult ei puutu kokku isase ja emase sugurakkude tootmisega seotud struktuurid. Isased ämblikud koovad spetsiaalse spermavõrgu, millele paigutatakse sperma. See imetakse sealt erilise voolikulaadse pipettelundiga bulbusesse. Hunnikusse munetud munad köidab emane võrguniidi abil kookoniks, mis peidetakse kusagile pimedasse varjulisse kohta, kinnitatakse pesa seinale või vormitakse pallisarnaseks ja kantakse endaga kaasas. -5- Kokkuvõte Selles uurimuistöös sain teada kui mitut liiki ämblike ehk ämblikulisi olemas on. Sain teada võrguniidi olulisusest ning emaste ja isaste ämblike suguelunditest ja kus need asuvad. Sain informatsiooni viljastumisest ja sellest mis saab munadest.
ühtida ja plehku panna, kuid üldlevinud arvamus, et emasloomad surmavad isase pärast kopulatsiooni ei ole tõsi. Vähestel liikidel esineb säärane komme ja see ka enamasti, siis kui emasloom on isasloomast kordi suurem. Osadel liikidel aga isane ämblik sureb loomulikku surma. Krabiämbliklaste käitumist võib võib-olla võrrelda vägistamisega, kuid päris nii see ei ole. Viljastatud munad enamasti munetakse hunnikusse, emane köidab võrguniidi abil need kookoniks, mis peidetakse kusagile pimedasse varjulisse kohta, kinnitatakse pesa seinale või vormitakse pallisarnaseks ja kantakse endaga kaasas. Munade arenguperiood on tavaliselt 2-3 nädalat. Inimesel aga viljastatud munarakk areneb emakas ning järglase arenguperiood on 9 kuud. Kookonit või ,,pesa" kaitseb emaämblik ägedalt senikaua kuni väikesed ämblikud kooruvad. Osad emasämblikud on ka ennastohverdavad emad ja kaitsevad ,,pesa" mistahes ohu eest
annaabi.ee 
