kivimit sulatada, et saada vaske ja nikklit ebaõnnestusid, andes tulemuseks vaid koobaltoksiidi pulbrit. Lisaks oksüdeerus ka kivimis olev arseen mürgiseks arseenikuks, juurutades kivimi kurikuulsat mainet kaevurite seas. Koobaltil on üks stabiilne isotoop massiarvuga 59 ning 26 tuntud radioaktiivset isotoopi. Perioodilisustabelis asub koobalt VIIIB rühmas 4. perioodis. Koobaltil on põhiliselt 3 oksüdatsiooniastet: 0, +2 ja +3. Oksüdatsiooniaste +4 on harva esinev ning ebapüsiv. Koobaltis on elektrone 27, millest väliskihil asub 2, neutroneid 32 ja prootoneid 27. Koobalti elektronskeem on +27|2)8)15)2) ning elektronvalem on 1s2 2s2 2p6 3s2 3p6 4s2 3d7[1]. 3 2. Leidumine looduses Koobalt on 33-as kõige levinum element ning seda leidub õhus, mullas, setetes, pinna- ja põhjavees[1]. Maal puhast põlist koobaltit ei ole, sest selle tekkimist takistab atmosfääris
Süsiniku liia korral (ainult môni kümnendiku vôrra) tekib sulami struktuuri kolmas faas - vaba grafiit. See halvendab kermise mehaanilisi omadusi, kuna grafiidil on väike tugevus ja sisuliselt vôib vaba grafiidi kolooniaid lugeda poorideks. Kui süsiniku sisaldus on väiksem stehhiomeetrilisest (jällegi môni sajandik), siis moodustub sulamis kolmas faas - - faas, mis kujutab endast kaksikkarbiidi volframi ja koobalti baasil (Co6W6C). Kuna osa koobaltis läheb kaksikkarbiid moodustamiseks, siis plastse sideaine hulk kermises väheneb. Selle tagajärjel kermise kôvadus ja kulumiskindlus tôusevad, kuid tugevus ja löögisitkus langevad. Seepärast püütakse vältida -faasi teket struktuuris. Parimate mehaaniliste omadustega on kahefaasilised WC-Co kermised. o - WC eutektikum sisaldab 35-37% WC, mis sulab temperatuuril 1300-1320 C.
või suuremate karbiiditerade purunemine ja väljamurenemine kildude kaupa. Väljamurenenud karbiiditerad või killud võidakse suruda pehmesse terasest kontrakehasse. Edasise kulumise käigus see sissepressitud karbiiditera või tema kild toimib nagu miniatuurne lõiketera, mis võib kriimustada koobaltit või nõrgestatud pinnaga kermist ennast. Mõnikord oli märgata väljamurenenud karbiiditera järel kriibitud pinda. Kahjustuste suurus koobaltis sõltub viimase kogusest ja karbiiditerade suurusest s.o. koobaltikihtide paksusest karbiiditerade vahel. Sõltuvalt survest ja libisemiskiirusest eristatakse kahte hõõrdereziimi: kerge ja raske. Nende vahele jääb üleminekuala, mida mõned autorid nimetavad keskmiseks. Kerge reziimi korral toimub hõõrdumise esimeses staadiumis pinnakonaruste mehaaniline poleerimine. Protsessi käigus konaruste kõrgus väheneb ja pinnasiledus
annaabi.ee 
