laamade ookeanipõhja vahevöösse vajumise vööndeis (island, vaikne ookean). 14. Kihtvulkaan, kilpvulkaan, slakikoonus. 15. tekib enamasti ookeanilise ja mandrilise laama kokkupuutealal. Kus: Ookeanite keskaladel. 16. tekib laava ühtlasel väljavoolamisel, mis moodustab madala kilbi. Kihtvulkaanid on levinud peaaegu kõigis piirkondades, kus esinevad vulkanismi ilmingud, kuid kõige levinumad on nad kahtlemata konvergentses vööndis mandrilise maakoorega ja ookeanilise maakoorega laama kokkupõrkepiiril. 17. kaasnevad maavärinad, vulkaanilise ja lõõmtuha pilved ning laavavoolud. 19. Maavärinad tekivad sisejõudude põhjustatud pingete vallandumisest kivimites, vulkaanipursete ja inimtegevuse tagajärjel. 20. Maavärina tugevuse mõõtmiseks on kaks moodust. Richteri skaala(magnituut) järgi saab mõõta seismiliste lainete tugevust, Mercalli skaala(pall) abil määratakse maavärinate poolt
Üks tähtsamaid vulkaani kuju iseloomustav parameeter on nõlva kaldenurk. Kihtvulkaan on reeglina järsunõlvalisem, sest väljapaisatav materjal on mitmesuguse koostisega ja märksa vähem voolavam. Enamiku kihtvulkaanide ehitus on keerukam ning seetõttu nimetatakse neid sageli ka liitvulkaanideks (mitme vulkaani liitumisel tekkinud keeruka ehitusega mägi). Kihtvulkaanid on levinud peaaegu kõigis piirkondades, kus esinevad vulkanismi ilmingud, kuid kõige levinumad on nad kahtlemata konvergentses vööndis mandrilise maakoorega ja ookeanilise maakoorega laama kokkupõrkepiiril. Koostiselt on kihtvulkaanidest pärit materjal kilpvulkaanide omast ränirikkam. Ränirikkus toob kaasa laava suurema viskoossuse ja sellest tulenevalt plahvatuslikkuse, sest väheneva rõhu tõttu magmast vabanevad gaasid ei pääse vulkaanilõõrist välja. Subduktsioonivööndite kihtvulkaanide laava on lisaks ka veerikkam, mis võimendab vulkaani plahvatuslikkust. Kihtvulkaanide pursked on väga erineva
annaabi.ee 
