Eesti kunst keskajast klassitsimini
14. saj ehitati põhjalikult ümber. Suurendati kaitsevõimet sügavate kraavide
ja tornide abil.
Konvendihoone kujunemist ajendas ordu range sisekord. Koosolekute saal, kabel, ühine
söögisaal ja magamissaal. Kõik põhiruumid paiknesid võrdlemisi reeglipäraselt hoone teisel
korrusel. Majapidamis- ja laoruumid alumisel, poolkeldrikorrusel. Kolmas korrus moodustas
tavaliselt kaitsekorruse. Püüdes neid arvukaid hooneid ühendada jõuti 4-st korrapärasest
hoonetiivast koosneva konvendihooneni. Vanim ja meisterlikum näide on 14 saj. ümberehitatud
Viljandi ordulinnus. 55-meetrise küljepikkusega 4-nurkne konvendihoone oli punasest tellisest ja
dolomiidist. Sisehoovi viiva peavärava põhjatiivas asusid linnuse tähtsamad ruumid: 2-lööviline
ja kabel ja kapiitlisaal. Idatiivas oli dormitoorium, komtuuri eluruumid, lõunaosas pidulik
söögisaal. Läänetiivas olid abiruumid. Loodenurgas seisis iseseisvana ehitatud torn Pikk
Hermann