Tänavaelu
ela ka inimväärselt.
Eesti riik püüab väliselt jätta muljet, et on igati teinud kõik, et tänavatel elavaid inimesi aidata.
Erinevad valitsused on lausunud suuri ja kõlavaid sõnu sotsiaalprobleemide peatsest
lahenemisest, miljoneid kroone on raisatud projektide loomiseks ja programmide koostamiseks,
kuid tulemusi ei ole näha, sest ikka liigub ringi inimesi, keda keegi tunda ei taha. Hommikul
kooliuksest sisenedes võib tihtipeale märgata lähima kioski tuulevaikses nurgas konutavat härra
asotsiaali, kes haiseb hirmsasti vägijoogi ja tubaka järele ja on äärmiselt viletsas seisus. Sellist
vaatepilti nähes tundub lausa naeruväärne ja silmakirjalik Sotsiaalministeeriumi koduleheküljel
ilutsev kiri ,,Võrdsed võimalused inimväärseks eluks", sest tänavaelu ei vasta kuidagi sellisele
kriteeriumile. Riik on jätnud oma ebainimlikus seisus kodanikud hooletusse, nende käekäigu eest
muretseb vähesel määral kirik ja abi jagavad eraettevõtted ja vabatahtlikud
annaabi.ee 
