Tänu temale muutus eesti skulptuur tunduvalt komunikatiivsemaks ,,Nimetu" on tõenäoliselt üks Ülo Õuna viimastest töödest Töö on lahendatud modelleerimist kõrvale jättes vahetult suurelt kitkutud linnukehandilt võetud vormina Korduvalt esinev motiiv varasemates toestes Võimalik, et kana tähistas kunstnikule mingit sovetliku olme koondkuju oli ju kana napi toiduvalikuga aegadel ihaldatud sihtmärk igapäevastes poesabades konutavale liiduvabariigi kodanikule Ülo Õuna poolt viimasena loodudlinnumulaaz võib kanda aga veelgi konkreetsemat sõnumit: viimane kalkun on ka viimane skulptor Tundlikult olukorda tajuvale kunstnikule on selge, et modernistlik diskursus, mille keelt ta oli nii tulemusrikkalt ammendanud ja interpreteerinud, oli skulptuuris lõppemas ka siin Eestis Skul pt uur maai l mas 1980- 1990 Ahti Seppet hingestatus ja osadus ideaalsega ilmnes 1980ndatel
plaani, kuidas kohtuda oma vaenlasega metsa vahel, kus ei ole kedagi peale nende kahe. Ta ootas Silverhielmi metsa all ning lähenes talle järsult. Ta lõi teda puuroikaga ning meenutas Silverhielmile, kuidas ta oli talle rooja suhu kallanud – Silverhielm hakkas oksele. Seejärel ähvardas Erik teda tappa ning kirjeldas, kuidas ta peidaks laiba nii, et mitmete aastate jooksul ei leiaks keegi surnukeha. Ähvardused aga jäidki ähvarduseks, Erik lahkus ning vaatas tagasi maas konutavale Silverhielmile. Kool lõppes, oli aktus, Eriku hinded olid Stjärnsbergis käimise jooksul paranenud märgatavalt ning ta teenud kiituskirja ja raamatu, mis anti kõige parema hindega õpilasele. Hiljem, olles kodus, saatis ta selle raamatu oma sõbrale Pierrele, kuna ta leidis, et raamatu tegelik omanik ongi just tema. Erik kogus koolis isegi nii palju punkte, et ületas vajaliku kahekümnepunkti piiri ja soovi korral oleks isegi Norra saanud õppima asuda. Koju naastes ei
annaabi.ee 
