Pjotr Tšaikovski „Luikede järv“
pealt. Teiseks oli lausa nauditav vaadata kuidas tantsude ajal, kui mehed olid kõrvalvaatajad
ning naised neist möödusid, siis aupaklikult viibati tantsijatele kätt. See oli tõeline
austusavaldus naissugupoolele, mis võiks samamoodi ka tänapäeval olla. Kolmandaks mida
ma eriti tähele panin oli see, et esimeses vaatluses kandsid kõik lavalolijad balletisusse, kuid
teises olid peaaegu kõigil jalas tantsukingad. See detail ei muutnud minu kontsetielamust
kuidagi, vaid oli lihtsalt üks tähelepanek.
Muusika poole pealt veel nii palju, et kõik palad olid absoluutselt näitlejate poolt
väljamängitud. Vahel tabas mind suur hämmastus, kuidas on võimalik nii, et orkestri ning
tantsijate vahel saab olla selline side. Ilma, et nad üksteist näeksid, suudavad nii sümmeetrilist
tööd teha. Vahel tundus nagu orkester mängiks tantsijatega justkui marionettidega, seda kõige
paremas mõttes.
Üldiselt olen ma selle elamusega väga rahul
annaabi.ee 
