Eutanaasia
arst täidab oma ametikohustusi kui niisuguseid, ning teiseks, ta tegutseb
otseselt patsiendi huvides (leevendades tema kannatusi).
Õigusdogmaatiliselt ei ole selline aritmeetika kuigi veenev, sest inimelu ei
ole nagunii võrreldav mistahes teiste hüvede hinnaga.
Terve mõistus ütleb, et arst ei saa sellisel juhul olla süüdlane tapmises.
Sellega on ilmselt nõus nii arstid kui ka juristid. Kuid ülaltoodud
õigusdogmaatiliste kontruktsioonidega ei saa vähemalt kuriteomõiste piires
arsti süütust põhjendada, sest kasvõi ettevaatamatusest patsiendi surma
põhjustanud arst käitub õigusvastaselt ja süüliselt. Õiguskord ei saa pidada
lubatavaks tegu, mis seisneb inimese ravimise asemel tema surmamises.
Juristid on läinud siin kõige radikaalsemat teed. Nimelt väidetakse, et
küsimus puudutab õiguskorra selliseid aluseid nagu tapmiskeeld. Teiste
sõnadega, siin arvatakse olevat tegemist ühega nendest vähestest eranditest,