"kontrrevolutsioonilisi" - 1 õppematerjal

Eesti kirjandus revolutsiooni, kodusõja ja sõjajärgse kriisi aastail

formalismi tõttu ei pääsenud mõjule) ja prantsuse revolutsiooniline kirjandus. Kirjanduslikku avalikkust hakkasid põhiliselt esindama ajakirjad, näiteks Tuglase "Odamees", kus esines ühiskonnakriitilist kirjandust, aga põhirõhk oli siiski loodusel ja armastusel. Teine Tuglase ajakiri "Ilo" oli juba nime poolest "kunst-kunsti-pärast"-ajakiri, aga kohati arvustati reaktsioonilisust ja kontrrevolutsioonilisi teoseid ei olnud. (Näiteks Tuglase enda novell "Inimese vari".) Kirjandus suhteliselt isoleerus rahvast, kuna ei tahtnud progressiivseid teemasid käsitleda. 1921 tekkis rühmitus "Tarapita" (sinna kuulusid Semper, Barbarus, Alle, Kärner, Suits, Tuglas, Adson ja Under) , mis väljendab pettumust kodanlikust iseseisvusest. Taotleti ühendust laiemate hulkadega ja see ka saavutati. Koos võideldi "raba vastu", aga sellise raba vastu, mis pidi nad ikkagi lõpuks hävitama.