12.11 1939. aastal avastasid Otto Hahni ja Fritz Strassmann, et uraani isotoobi 235 tuum lõhustub aeglaste neutronite mõjul, kiirates välja energiat ja veel 2-3 neutronit, mis on omakorda võimalised teisi uraani tuumi lõhustama, tekitades niimoodi ahelreaktsiooni, mis ongi tuumaenergia tootmise aluseks. Esimene tuumareaktor ehitati Ameerikasse Chicagosse ja selle nimi oli ,,Chicago Pile-1." Reaktor oli varustatud neutroneid neelava kaadiumiga kaetud kontrollvarrastega, kuid otsest jahutussüsteemi sellel polnud, aga tuumaohutuse peale oli siiski mõeldud. Selleks oli ametis ,,kirvemees," et raiuda läbi köis, mis hoidis reaktori kohal kaadmiumist avariivardaid. Reaktoril olid ka avarii jaoks automaatvardad, aga selle aja tehnika peale ei saanud alati kindel olla ja sellepärast pidigi ,,kirvemees" reaktoril ise silma peal hoidma. Lisaks oli reaktori läheduses kolmeliikmeline vedelikukontrolli meeskond, kelle ülesandeks oli
neutronite aeglustina toimivatest ülipuhta grafiidiplokkidest ja uraanoksiidist tuumkütuse tellistest. E. Fermi ise kirjeldas aparatuuri kui ,,mustade telliste ja puitprusside lohakat virna". Töö käigus ja suure hulga alakriitiliste virnade katsetustest selgus, et uraani kriitiline mass saavutatakse kera lõpuni välja ehitamata ja nii jäigi osaliseks keraks. Seade oli varustatud neutroneid ahnelt neelava kaadmiumiga kaetud kontrollvarrastega, kuid jahutussüsteemi ei peetud vajalikuks. Põhjalikult oli mõeldud tuumaohutuse peale. Ametis oli kirvemees, et köie läbiraiumisega kukutada seadmesse selle kohal rippuv kaadmiumist avariivarras, kui automaatvardad ei toimi. Kohal oli ka kolmeliikmeline nn ,,vedelikukontrolli"- meeskond kaadmiumsoola lahuse pangedega seadme ülevalamiseks juhtvarraste tõsise rikke korral. Sõja tõttu ja tuumapommi loomist silmas pidades toimus kogu ehitus ja selle katsetamine
annaabi.ee 
