mida kontrollisid joonistused 35 millimeetrilisel filmilindil. Seda süntesaatorit kasutati BBC-s aastaid. 1960-ndatel olid süntesaatorid arenenud niivõrd, et neid võis mängida reaalajas, kuid neid leidus oma hiiglaslike mõõtmete tõttu vaid üksikutes stuudiotes. Need süntesaatorid olid tavaliselt konfigureeritud moodulitena eraldi signaaliallikate ja protsessoritega, mis olid omavahel ühendatud pistikute-kaablitega või muul meetodil ja mida kontrollis ühtne kontrollseadeldis. 1950-ndate lõpus, 1960-ndate alguses ehitatud varased süntesaatorid olid enamasti eksperimentaalsed spetsiaalselt ehitatud aparaadid, mis tavaliselt põhinesid moodulkontseptsioonil. Selliseid instrumente ehitasid Don Buchla, Hugh Le Caine, Raymond Scott ja Paul Ketoff. Vaid Don Buchla arendas hiljem välja kommertsiaalse moodulsüntesaatori . 1970-ndatest alates hakati kasutama PCM sünteesi, alguses bittide arvuga 1 kuni 32, kuid tänapäeval on kõige tavalisemad formaadid 16 ja
millimeetrilisel filmilindil. Seda süntesaatorit kasutati BBC-s aastaid. 1960-ndatel olid süntesaatorid arenenud niivõrd, et neid võis mängida reaalajas, kuid neid leidus oma hiiglaslike mõõtmete tõttu vaid üksikutes stuudiotes. Need süntesaatorid olid tavaliselt konfigureeritud moodulitena eraldi signaaliallikate ja protsessoritega, mis olid omavahel ühendatud pistikute-kaablitega ("patch cords") või muul meetodil ja mida kontrollis ühtne kontrollseadeldis. 1950-ndate lõpus, 1960-ndate alguses ehitatud varased süntesaatorid olid enamasti eksperimentaalsed spetsiaalselt ehitatud aparaadid, mis tavaliselt põhinesid moodulkontseptsioonil. Selliseid instrumente ehitasid Don Buchla, Hugh Le Caine, Raymond Scott ja Paul Ketoff. Vaid Don Buchla arendas hiljem välja kommertsiaalse moodulsüntesaatori (modular synthesizer). Robert Moog ja revolutsioon süntesaatorite ehituses
annaabi.ee 
