tänapäeval näeb seda väga harva, võiks isegi öelda, et lapsed ei oskagi enam väljas mängida. Lapsevanemad peaksid sellega rohkem tegelema, et nende võsukesed hoiduksid rohkem virtuaalsest maailmast. Eks see algab ikkagi kõik kasvatuset. Kui lapsevanemad ei viitsi oma lastega suuremat vaeva näha, hellitataksegi neid kõiksugu põneva tehnikaga, mis eraldab neid reaalsusest. Lapsevanemad peavaksid rohkem hoidma silma peal eriti sellel, mida nende lapsed internetis teevad. Tänu selle kontrollimatusele tekib rohkem küberkiusamisi ja muid ohtlikke situatsioone. Virtuaalkeskonnas valetavad noored ennast vanemaks ja sellega kaasnevad paljud probleemid. Näiteks paljud noored räägivad erinevates jututubades võhivõõraste inimestega ning on nendega nõus ka kokku saama, millele võib järgneda lapserööv, vägistamine vms. Ka noorsootöötaja peaks hoidma noortekeskustes silma peal, mida noored internetis teevad.
vastuoludena, ei suuda kuulata ja teostada iseennast. Ta ei tea, milline ta peaks olema, kelle käsku täita, millise unistusega elada. Noore seesmised vastuolud (ideoloogias, moraalis, seksuaalsuses jne.) toodavad energiat siduvad probleeme, kus tasakaalu ei leidu. Selles identiteedi otsimise etapis halboleku tunded (mina ei ole keegi, ma ei kuulu kuhugi, olen halb ja väärtusetu jne.) viivad kontrollimatusele, ahistusele, masendusele ja muudele vaimse tervise häiretele. 217 Eriksoni läbi kriiside arengule põhinevat teooriat/seletust on just noorust kirjeldades edasi arendanud J.Marcia (1980). Ta käsitleb detailsemalt identsuse kujunemisel tekkivaid raskusi: Laialivalgunud identsus ehk identsuse difusioon. Vanemad, sõbrad
annaabi.ee 
