langus e.hüpokaltseemia. Parethormooni toimel vabaneb luukoest rohkem kaltsiumi, väheneb neerude kaudu väljutatava kaltsiumi hulk ja sellega hoitakse kaltsiumi tase veres normaalsena. Parathormoon tõstav vere kaltsiumitaset, soodustab luude mineraliseerumist, langetab fosfaatide taste. Vitamiin D-hormoon, aitab reguleerida Ca 2+ resorptsiooni läbi sooleepiteeli ja vähendab kaltsiumi ja fosfaatide erituist neerude kaudu. Kaltsiumiioonid osalevad lihaste kontraktsioonimehhanismis. Nende eemaldamisel keskkonnast (nt oksalaadiga) kontraktsioonid nõrgenevad. Mõõdukas liig tugevdab kontraktsioone. Ülemäärane lisamine seiskab südame süstolis. Kaaliumiioonid on rakusiseselt vajalikud MP säilimiseks. Kaaliumiliig rakuväliselt ei võimalda ioonipumbal säilitada K/Na gradienti, südametalitlus aeglust ja süda seiskub diastolis. (http://www.eau.ee/~yjaakma/puls.htm#ligat) 2. VERI JAVERERINGE NORMAALVÄÄRTUSED. Vere koostis ja ülesanne:
sünteesiprotsessid, energiarikaste ainete taastumine. Osa neist protsessidest saab toimuda hapniku juuresolekuta, s.o. anaeroobsetes tingimustes. Teine osa keemilistest reaktsioonidest vajab tingimata hapniku osavõttu ja saab seega toimuda üksnes aeroobsetes tingimustes. Nii ühed kui teised reaktsioonid teostuvad bioloogiliste katalüsaatorite, fermentide kaasabil. Nende omavaheline kooskõlastus võimaldab erinevatest allikatest saadavat energiat kasutada lihase kontraktsioonimehhanismis. Lihaskontraktsioonis on primaarne adenosiintrifosforhappe (ATP) lagunemine adenosiindifosforhappeks (ADP) ja fosforhappeks: ATP ADP + H3PO4 + 10 000 cal. 67. Lihaskontraktsiooni rezhiimid. Lihase mehaaniline reaktsioon, tema kontraktsioon väljendub kahel kujul pinge arenemisena ja lihase lühenemisena. Loomulikes tingimustes organismis tekivad lihasel mõlemad reaktsioonivormid korraga. Erinev on vaid nende omavaheline suhe. See sõltub konkreetsetest
annaabi.ee 
