Üks Eesti omariikluse taastajatest
selline ei olnud, vaid vahest oli seljatagant kuulda vaikset ütelust- no küll lähevad rappa. Kuigi ka Uno
Anton oli endine kolhoosiesimees tundus ta tollal niisuguse lihtsa töörügaja moodi. Ta ei ehtinud
ennast erinevate lipsukeste vm sellisega. Käis lihtsas ja tagasihoidlikus pintsakus. Oli näha ja tunda, et
see mees oli saavutanud oma ameti mitte pugemise- vaid igapäevatööga. Ka tema käed olid mitte
kontorimehe aga pigem enda majapidamises ,,kõike tegija" moodi karedad. Kuna mul oli ka endal talu
taastamine käsil siis oli mul üle pingirea Unoga juttu mingitest traktoritöödest. Täpselt sisu ei mäleta
aga tunda oli, et ta oli seda noores põlves teinud ja ka siis nädalavahetustel võis teha.
Erinevalt nüüdisaegsest, tollal ei allunud erinevate saadikurühmade ja parteide liikmed alati ja
kõiges nn parteilisele distsipliinile. Lähtuti erialastest teadmistest, elukogemusest jms