TONI MORRISON – NOBELI KIRJANDUSAUHINNA LAUREAAT
romaani kestel ikka ja jälle kordavad: "Maailmas pole mingit muud õnnetust peale valgete
inimeste." Ometi pole Morrisoni eesmärgiks aastatetaguste julmuste üle kohtumõistmine või
rassivaenu õhutamine, samuti mitte rõhuvate ja traagiliste sündmuste masendav kuhjamine.
Skeptiline lugeja võiks ju kahelda, kas romaani meisterlikud looduskirjeldused suudavad
mahendada võikaid stseene. Seda aga Toni Morrison oma romaanides rõhutabki. Elu ei tee
elatavaks või kontimurdvaks mitte sündmused, olgu nad kuitahes hirmsad, vaid see, kuidas neisse
suhtuda. Ürgne elujõud, mis tema teostest hoovab, suudab tõepoolest õitsva õunapuu iluga
leevendada puruks pekstud selja ja muserdatud hinge valu. Ka Sethele ei pane Morrison süüks mitte
seda, et ta oma tütre mõrvas, vaid seda, et ta ei suuda seda unustada ning eluga edasi minna.
Läbi romaani kõlab ikka ja jälle sprituaalirida "Pane maha oma mõõk ja kilp", ent selletagi oleks
annaabi.ee 
