mällu. (Nt õpite pool tundi ajalugu ja seejärel pool tundi geograafiat, võib selguda, et ajaloos õpitu on meeles halvemini. 4. Valede taastamistunnuste olemasolu või õigete puudumine unustamine on enamasti meeldetuletamise ebaõnnestumine. Et ei meenu, ei tähenda, et on lõplikult mälust kadunud. Lihtsalt antud kontekstis ja antud küsitlusviisi korral pole ta kättesaadav. (varaste lapsepõlve mälestuste unustamine) 5. Kontektsi mõju kalduvus jätta meelde ja seletada asju lähtudes oma eelnevast kogemusest ja keskkonnast. 6. Motiveeritud unustamine puudutab eelkõige episoodilist e elusündmuste mälu. Ebameeldivad sündmused või mida inimene ise ei taha meenutada näivad mälust kaduvat. Põhjus osalt selles, et selliseid asju püüab ka inimene ise võimalikult vähe meenutada, esineb pikki vaheaegu vastavate mälujälgede aktiveerimises.
Kunsti määrab ära tema taotlus olla kunst ja institutsionaalne kontekst. Küsitakse kuidas saavad artefaktid kunstiteose staatuse? Dickie eristab LIIGITAVAID KUNSTIDEFINITSIOONE (nt Platoni jäljendusteooria), mis toovad välja kunstiteoste ühised jooned, ja VÄÄRTUSELISI DEFINITSIOONE (nt Clive Belli fomalistlik tähenduslikkuse teooria ja esteetilise elamuse teooria), mis on hinnanguline ja ei püüagi kõiki kunstitaotlusi kunsti alla hõlmata. Arthur Danto nimetab kontektsi, kus kunstiteos saab kunstiteose definitsiooni “kunstimaailmaks”, see aga erineb Dickie instiutsionaalsusest, tähendab see täpsemalt kunstiajalugu ja eelnevaid teadmisi kunsti kohta. Kunst on SOTSIAALNE PRAKTIKA, milles teatud ARTEFAKTIDELE omastatakse KOKKULEPPELISELT kunstisteose STAATUS ja roll. Kunstiteooria võib lähtuda teose defineerimist läbi selle FUNKTSIOONI. Margit Sutrop
annaabi.ee 
