Ta pidas isiksuse arengut vormitavaks ning kogu elu jooksul toimuvaks protsessiks, mida mõjutavad nii sõbrad, perekond kui ühiskond. Tema teooriast võib järeldada, et osa isiksuse identiteedi aspekte kujuneb lapseea kogemuste mõjul perekonnas ja teistes kultuurilistes kontekstides, näiteks koolis. Kokkuvõtlikult väitis Erikson, et areng jaguneb arenguastmeteks, kus igal astmel tuleb inimesel läbi teha sotsiaalne konflikt, et jõuda järgmisele astmele. Kontekstualismi arendav Võgotski pidas sotsiaalseid suhteid ja sotsiaalsust aga oluliseks seetõttu, et lapsele midagi õpetades tuleb esmalt tegeleda sotsiaalse tasandiga, kus avalduvad lapse intellektuaalsed protsessid. Alles seejärel on võimalik jõuda psühholoogilisele tasandile. Võgotski järgi ilmnevad kõik kultuurilise arengu funktsioonid kahel tasandil: esmalt sotsiaalsel, hiljem psühholoogilisel tasandil (intropsühholoogiline kvaliteet muutub interpsühholoogiliseks kvaliteediks)
Töötuse rollis ja eluetapil on in teatud arenguülesanded, kasv. Ebakindluse kasv töövõtja jaoks, mis tekitas millega toimetulek/mittetoimetulek mõjutab tema vajaduse olla pidevalt konkurentsivõimeline, et edasist arengut. ;Hakkamasaamine ühes rollis aitab mitte välja kukkuda; Elukutsete muutumine. Uute saada hakkama ka teistes rollides ;Elu jooksul tööde tekkimine, mis nõudsid uusi oskusi ja teistmoodi suhtumist. Sama ameti töö sisu kontekstualismi ning kaose teooriatega. Kui varieeruvuse suurenemine, mis takistas positivistid tähtsustasid objektiivsust ja fakte adekvaatsete töökirjelduste või üldistust (subjektiivsuse ja tunnete ees), siis konstruktivistid võimaldavate töö nõudmiste standardiseerimist. ei usu absoluutse tõe olemasolusse. Samas oleks Töö nõudmiste kiire muutumine, mis tekitas nende lähenemise käsitlemine positivistliku suuna
annaabi.ee 
