Hingedepäev
On tehtud
isegi hingesanti - käidi talust tallu, lauldi, paluti ande. Erinevalt mardi- ja
kadrisandist kandsid hingesandid surnutele viitavaid valgeid linu. Selline
komme on tuntud teistelegi Euroopa rahvastele.
Nukker sügis, looduse surmakuu, on esivanemate meenutamiseks tõesti
kohane. Soomlastegi november, marraskuu, tähendab tõlkes surnukuud.
Hingedeaja ja -päeva näol me kohtume nähtusega, mis ilmselt sobib
tänapäevasesse kontekstigi, veel enam - on siia lausa hädavajalik, sest
mineja peab ikka aeg - ajalt üle õla tagasi vaatama.
Keskajal oli kombeks valmistada hingedepäevaks hingekakkusid
(hingeleiba). Lapsed käisid perest perre lauldes lihtsat laulukest ja
paludes kakku nagu tänasedki sanditajad. Iga kogutud kaku juures pidi
lugema palve annetaja surnud sugulase heaks, et see pääseks
taevasse. Tänase päevani on briti saartel ja muudes paikades tavaks, et
lapsed liiguvad lauldes ringi ja koguvad ande