Giuseppe Verdi ooper ,,La Traviata’’
poolsest keemiast. Oli see siis keemia puudumine kaasnäitleja Irina Dubrovskajaga või lihtsalt kehv
näitlejameisterlikkus, kuid publikule kahjuks muljet ei jäänud kui teineteisse pööraselt armunud
paarist. Dubrovskaja andis enda poolt kõik, kuid nõrgaks jäi Schulzi panus ning kokkuvõtteks oli nõrk
armastuslugu.
Eraldi mainimist väärivad kindlasti lavadekoratsioonid. Igas vaatuses oldi maksimaalselt ära kasutatud
lava suurust ning tänu lavakujundaja Anna Konteki nutikusele oli pandud igas vaatuses taustaks
suured maast-laeni peeglid, mis muutsid lava suuremaks, uhkemaks ning jättis vaatajatele
suurejoonelise üldmulje. Huvitavalt oli kujundaja lava ära kasutatud just sellistes stseenides, mis olid
rahulikumad, hingelisemad, intiimsemad ja kokkuvõttes ühed tähtsamamad terves etenduses. Näiteks
üheks selliseks oli II vaatuse esimene pool, kus kujutati maamaja aeda Pariisi lähedal ning kus elasid