Toiduhügieen ja ohutus
punktist (kaasa arvatud reie- ja rinnapiirkond) ning veise rümpadel kolmest kohast
(reie-, kubeme- ja kaelapiirkonnast). Edasine juhend proovide kogumiseks on
dokumenteeritud ICMSF poolt (1986). Puuteproovide võtmise põhipuuduseks on
see, et rümpade pinnal on baktereid suhteliselt vähe ja nad on jaotunud ebaühtla-
selt. Nagu lõikeproovide korral näitavad tampooniproovide vastused vaid lihakeha
piirkondlikku saastatust, mitte aga üldist rümba mikrobioloogilist kontamineeritust.
Suuremaid alasid saab uurida, võttes proove niisutatud käsnaga, mis ei tohiks aga
sisaldada inhibeerivaid aineid. Selline tehnika võimaldab määrata patogeenide
olemasolu, mida esineb rümbal väga vähesel määral.
Vastupidiselt loomarümpadele on linnurümbad küllaltki väikesed ja tihti võetakse
proov vaid ühelt kohalt. See hõlmab väikese osa kaelanaha (umbes 5 g) eemalda-
mist, sest see on üks kõige enam saastunud piirkondi, ning samas ei mõjuta selle