Närvid
1836.a. kirjeldas Jan Purkinje esmakordselt
ajukoe rakke (kannavad praegu tema nime), 1865.a. kirjeldas Otto Deiters
seljaaju suurt motoneuronit, eristades esmakordselt kahesuguseid jätkeid,
harulisi dendriite kui protoplasma jätkeid ja harudeta tubulaarset aksonit
kui telgsilindrit. Hispaania histoloog Santiago Ramon y Cajal tõestas
aastatel 1888-1891, et iga närvirakk on eraldi tervik, signaal levib mööda
närviraku jätkeid ja selle ülekanne ühelt närvirakult teisele toimub nende
kontaktipunktis. Wilhelm Waldeyer andis närvirakule nimetuse "neuron"
1891.a.
Närvisüsteemi väikseim funktsionaalne ühik on neuron e. närvirakk.
Neuron koosneb neuroni kehast, mis sisaldab kõiki raku elutegevuseks
vajalikke organelle, paljudest dendriitidest e. informatsiooni
vastuvõtvatest jätketest ja ühest aksonist e. informatsiooni lõpporganisse
edastavast pikast jätkest ( kuni 1 m ja rohkemgi).
Peale selle esinevad närvisüsteemis neurogliia rakud e. gliotsüüdid, mis
annaabi.ee 
