Õpirände mõju ja selle mõõtmise viisid
et teatud tegurid soodustavad kultuuridevahelist õppimist. Juba 1969. aastal püstitas Iisraeli
psühholoog Amir kontaktihüpoteesi, mis toob välja kindla rühma näitajaid, mille abil saab
hinnata, kui tõenäoline on konkreetse projekti käigus saavutada positiivseid kultuuridevahelisi
õpiväljundeid. Amir tõi välja need aspektid, mis peaksid parima võimaliku keskkonna
tagamiseks esinema:
võrdne staatus – kontaktiolukorras osalevatel pooltel peaks olema üldjoontes sarnane sotsiaal-
majanduslik staatus, et nad saaksid üksteisega samastuda;
eesmärkide koondumine – mõlema poole eesmärgid või huvid peaksid mingilgi määral
kattuma, et tagada pooltevaheline kontaktide väljakujunemine;
sobivad hoiakud juba enne kontaktiolukorda – enne kokkupuudet ei tohiks pooltel olla
ülemäära negatiivseid hoiakuid teistest kultuuridest inimeste vastu;