Meditsiiniajaloo konspekt
)
Nakkushaiguste teaduslikul käsitlemisel toimus muurang 19. sajandil. Esialgu oli siis olemas
veel kaks vastandlikku koolkonda:
· keemiline (nn environmentalistid);
· bakteoroloogiline.
Esimest esindas Justus Liebig (1803-1873), kes kõneles nö käärimisest (viimast käsitleti
toona veel kui keemilist protsessi), teist sajandi esimesel poolel teadlane nimega Jacob Henle
(1809-1885), kes väitis (1840, Von den Miasmen und Kontagien), et patogeneesi organismis
tekitavad mingisugused mikroskoopilised elusolendid, ilmselt taimset päritolu. Arusaamine
nakkushaiguste ja põletike olemusest selgines 19. sajandi teisel poolel.
Nn keemiline nakkushaiguste teooria vajus unusteusehõlma siis kui Louis Pasteur (1822-
1895) 1857. aastal tõestas mikroorganismide tähtsuse käärimisprotsessi käivitajatena. Pasteur
1
töötas veini-, õlle- ja juustutööstuses. Alles 1878
annaabi.ee 
