Tammsaare ja Gailit elulugu
vastu sureb, ei päästa tema inimlikku väärikust. Ta läheb katki nagu lelu, inimliku vastu tar-
dunud silmadega, koomiliselt oma mittehingelisust veel viimastes kõnelustes
kohtureporteritegagi alla kriipsutades. Teos osutub jälle mänguks tõsise ja naljaka vahel
(koomiline pesitseb Karini kuju kahjutus mehhanistlikkuses, sellest hoolimata aga kiuslikus
püüus lõpuni ennast maksma panna tõeliselt elava inimesena). Konstateerin veel kord
Tammsaare kunsti segatust. Tegemist on siin ilmsemalt kui Mauruse romaanis tragikoomiliste
konfliktide reaga, mida kroonib tragikoomiline lõppefekt - Karini surm.
Satiirilist elementi olude ja institutsioonide (korporantlus) suhtes esindab muidu
sügavtraagiliselt mõjuv romaan ,,Ma armastasin sakslast". Siin on majaproua kujus ka Karini
tüüpi edasi arendatud, kuid hoopis meeldivamais värvides.
annaabi.ee 
